Kommunikatsiooniteooria IV loeng

Kommunikatsiooni praktilised rakendused

Kommunikatsioon kajastub praktikas erinevatel ametipostidel, kommunikeerimises üldiselt ja ka eetikas. Rääkides kommunikatsiooni seosest mitmesuguste töökohtadega, saame abiks võtta taaskord kommunikatsiooni tasandid. Inimeselt inimesele tasandil kommunikeerivad näiteks personalitöötajad ja õpetajad, kes peavad oskama edasi anda oma mõtteid ja teadmisi. Probleeme sellel tasandil tekitab sõnaline vägivald, millele on viimaste aastate jooksul eriti palju tähelepanu hakatud pöörama. Loodetavasti tehakse seda varsti ka haridustöötajate seas. Organisatsioonilt organisatsioonile tasandil tekib organisatsiooni kommunikatsiooni tasand, mida nimetatakse ka turunduskommunikatsiooniks või kliendikommunikatsiooniks. See on level, kus kommunikeerivad omavahel ka inimesed ja organisatsioonid, et üheskoos kas kasumit suurendada või lihtsalt teineteise pealt teenida. Palju kasutatakse organisatsiooni kommunikatsiooni tasandil meediat.

Kommunikatsiooniga töötavatel inimestel on oluline mõista sõnumiga kaasnevat diskursust. Diskursuse analüüs näitab teksti ees ja taga toimuvat, nt sarkasmi. Sõnumi sisu moodustub diskursusest ja infost, selline tekst on tundlikum ja kindlasti isiklikum. Diskursus võib anda suurema osa infot kui tekst ise. Koolides välditakse diskursust, sest eesmärk on olla informatiivne, kuid seda nippi kasutavad müügiinimesed, kes püüavad oma tooteid emotsiooniga mitte ratsionaalsusega müüa. Asjalikel ametipostidel tuleks aga emotsioon infost eraldada, jääda professionaalseks, kuid hoolivaks ja inimlikuks.

Kommunikatsioon on mittemateriaalne ja käega mittekatsutav ressurss kõigis valdkondades, kus inimesed teevad koostööd või lihtsalt suhtlevad. See ei ole nagu raha, aktsiad, kinnisvara, töötajad, mida näeme ja võime tunda, kuid ta omab sama olulist või isegi teinekord tähtsamat rolli raha ja võimu hankimisel. Inimeste rumal reaalsus on mõelda kui palju on meil finantse ja vara, kuid tegelikult peaksime mõõtma seda, kui palju on meie firmas, organisatsioonis muid väärtusi, nagu näiteks kommunikatsioon, mis nähtamatult võivad meie edukust piirata. Kommunikeerimine võib samamoodi kas raha tekitada või kaotada, kui seda valesti rakendada.

Mittemateriaalne väärtus on ka näiteks sisekliima, mis tekib suhtlemise ja suhtumise kaudu. Organisatsiooni sisest toimimist ei tohi mürgitada inetute sõnade ja halva käitumisega, sest see otseselt mõjutab inimeste tootlikust raha teenida. Tülide kaudu raiskab tööandja raha ja töötaja oma närve ning aega. Kui inimene on konflikt-olukorras, siis kumbki tülitsenud osapooltest ei suuda enam üle 80 protsendi oma tööle pühenduda tol päeval. See dentents võib kesta kuni nädala ning nende inimeste tootlikus, kellel tekkisid probleemid, ei ole sel ajal proportsionaalsed kuludega, mida tööandja kannab. Lisaks võivad töölised oma muredesse kaasata ka teisi osakondi ning firma üleüldine töövõime väheneb. Siinkohal peaks sekkuma suhtekorraldaja, sest suhted tuleks korraldada nii, et tekiks hea töökliima. 

Hea juht teeb valikud, mida tarvis, et organisatsioon toimiks, isegi kui see tähendab pädeva spetsialisti vallandamist. Tuleks eristada inimeste karakterid nende verbaalsest väljendusest. Peab välja selgitama, mis on probleemid või kus kommunikatsiooni sulg ning selle likvideerima. Suurtes firmades on kindlasti tarvis kedagi, kes alaliselt tegeleb kommunikatsiooni ja selle juhtimisega. Kommunikatsioonijuhil on reflektiivne, operatiivne, juhtiv, hariv ja pedagoogiline roll. Ta näitab justkui peeglit organisatsiooni liikmetele ja aitab neil end paradada. Kontrollib kommuniktsiooni voogu, kirjutab pressiteateid ja võtab vastu külalisi, kujundab muljet firmast ja selle töötajatest. Kommunikatsioonijuht peaks olema organisatsiooni otsuste tegemise juures ja andma tagasisidet, kuidas üks või teine muutus mõjutab edasist arengut. Ta prognoosib tagajärgi ja koolitab firma liikmeid ning õpetab neile sotsiaalset vastutust ja tundlikkust- kommunikatsiooni eetikat. Lisaks kujundab arusaama organisatsioonist välismaailma jaoks ja teeb lobitööd.

Igapäevaelus oleme mõjutatud tõest ja valest. Mis on õige või väär, õiglane või mitte? Kas on eetiline valetada, et teist kannatustest päästa või poleks tarvis paratamatust vältida? Mina arvan, et kõike saab teha taktitundega, ükskõik kui delikaatne teema ka poleks. Muidugi tuleks inimesi säästa piinadest, kuid samas ei tasuks neile anda ka lootust, kui asjalood on vältimatud. Meie eetilisust mõjutab kultuuriline tasut ja maailmavaade. Näiteks eestlased on teistsuguse maailmavaatega kui soomlased, sest olime aastakümneid okupeeritud, kuid samas on meie kultuuriline taust väga sarnane. Ühesõnaga kultuur on püsiv, kuid maailmavaade kergemini mõjutatav. Erinevused maailmavaates kajastuvad ka meie ning soomlaste eetikatunnes. Sama kehtib ka väärtuste ja nendest arusaamise kohta. Väärtused on samad paljude inimeste jaoks, kuid tihti on arusaamine neist hoopis erinev. Kindlasti ei tohiks erineda aga firma tõekspidamised töötjate omadest. Lubatud ja lubamatu peaks olema piiritletud ning tööliste jaoks vastuvõetav ja loomulik.

Kaisa Einsok HÄK-2

Kuulus KUUES

Riigikontrolör Mihkel Oviiri kõne parimad mõtted

Oviir alustas oma kõne analüüsiga, kas elu Eestis on läinud paremaks või mitte. Ta leidis, et siin ei saa lähtuda puhtalt matemaatikast, vaid peab sobitama arvud ka vastavasse konteksti. Muidugi on viimase 20 aastaga palgad Eestis tõusnud 100 korda, kuid see ei ole isegi mitte lähedal Põhjamaade palkadele. Meid ja muud maailma on tabanud majanduskriis, kuid ei saa öelda, et oleksime lootusetus olukorras, kuid tööd ootab ees veel palju. Oleme edukad siis, kui meie lapsed saavad nautida muretut lapsepõlve ja kui meil on innukalt õppivad noored ning tegusad töötajad ja tööandjad ning vanurid, kes võivad väärikalt vananeda. Need on suured eesmärgid väiksele riigile, kuid mitte utoopilised. Peaksime lähtuma riigi edukuse määramisel neist teguritest mitte aga sellest kui suur on riigivõlg või kas eelarve on tasakaalus. Oluline on, et kodanikel oleks hea elada ning turvaline oma kodumaal eksisteerida. Võlakriisi ajal kiputakse aga üha enam keskenduma vaid statistilistele näitajatele mitte inimestele.

Tuleb selgeks teha, mida on võimalik riigieelarve piires kodanikele pakkuda. Ei tohi elada üle oma võimete. Kindel on aga see, et eestlaste elujärk ei ole täna piisavalt hea, inimeste ostujõud on väike. Kuidas ja millal see kõik laheneb? Mida tuleb selleks teha? Tähtsad küsimused. Mina arvan, et edukaks saab riik tänu oma ettevõtlikele inimestele, toetades uusi ettevõtteid ja innukaid noori, kelle ideed on lennukad ja tulutoovad, on meie riigil lootus väljuda kriisist esimeste seas. Ametnikud võiksid muuta oma suhtumist tavainimestesse ja teenida kodanike, mitte karistada neid suutmatuse eest makse maksta. Muidugi ei tohi asja üle käte lasta, kuid inimlikkus peab säilima.

Millega on meie valitsus sel aastal tegelenud? Näiteks on täna valitsuse suuremad mured see, et riigikantselei ei kinnitanud üht elurorahaprogrammi ja et vanemliku hoolitsuseta laste arv on kasvanud, kuid vaesus ja tööpuudus on justkui kaardilt kadunud. Aruannetes kajastuvad vaid need suunad ja mured, mida valitsus teab end suutvat lahendada, kuid miks võtta endale nii väiksed eesmärgid, kui me vajame suurte lahendamist? Usun, et kriitika on edasiviiv jõud ja kui leiame probleemi, millega esmapilgul justkui ei suuda tegeleda, siis tuleks arutada, miks see nii on, kes on meie vastased, mis on meie taksistused ning liikuda kas või teosammul lahenduste poole.

Tulevase aasta eelarvet nimetatakse uhkete sõnadega majandusliku stabiilsuse ja tööhõive suurendamise eelarveks. Kindlasti on see kõik ka saavutatav, kuid sellegipoolest on eelarves probleemseid kohti. Nimelt riigi tulud tunduvad kahanevat, samas kui kulud suurenevad näiteks tervishoiule massiliselt. Kust võtame raha tulevikus, et fikseeritud kultusi, mis moodustavad kogukulutustest 65%, rahastada. Selliste kuludega toimetulekuks on külmutatud riigi ülalpidamiskulud ja investeeringud riigi omatuludest. Seatakse uued prioriteedid ja säästetakse, sealt, kust võimalik. Selle arvelt aga kannatavad hariduspoliitika ja haldussuutlikkuse probleemide tõttu takerdub eurorahade kasutamine. Haldusvõimekus langeb ja see pidurdab oluliselt riigi arengut.

Euroopa võlakriis mõjutab Eestit väga palju, oleme lubanud Euroopa päästefondidesse maksta 150 miljonit eurot. Lisaks oleme nõustunud ka laene käändama. Kas see on ikka õige samm või astume me niimoodi hoopis mõne teise võlgniku kohale. Kas meie raha kasutatakse fondides tulemuslikult, taaskord raske öelda. Kindlasti peaks omalt poolt esitama organisatsioonidele, kes eesti raha kasutavad, tingimused, et me ei muutuks lüpstavaks lehmaks euroalal.

Peale võlariikide toetamist on suureks eelarve lisakoormuseks ka äriühingute rahaküsimused. Isiklikult arvan, et Eesti Energia ja Estonian Air muidugi võiksid riigilt lisatoetusi saada, kuid kindlasti peaksid kõik erasektori firmad esitama avalikule sektorile detailse plaani rahakasutamisest. Riigil peab olema õigus sekkuda teatud finantsküsimustesse, sest kui ajad on rasked, siis ei saa raha lihtsalt jagada, peab teadma, mida selle eest ka saab. Lisaks peame lootma, et Eesti oma firmad ei taha meid koorida.

Eesti rahvasti vananeb ja väheneb, rändab mujale maailma laiali. Need on suured probleemid, mis tulevikus mängivad tohutult rolli. Täna on töökäte osakaal ühiskonnas kõrgeimal tasemel, kuid aastal 2025 om meil umbes 80 tuhat tööealist inimest vähem kui praegu. See hakkab mõjutama meie tulusid ja kulusid. Sotsiaalkulud kasvavad, kuid majanduse tootlikkus langeb ja pole kvalifitseeritud tööjõudu.

Esimese lülina kodaniku ja riigi vahel tuleks kohalike omavalitsuste ülesanded ja rahaasjad üle vaadata. Peab meelitama ettevõtjaid maale tootma, et seal tekiksid töökohad. Selleks on vaja riigil aga tegeleda valdades maaküsimustega, et kohalikel omavalitsustel oleks võimalik müüa näiteks äriotstarbelisi krunte. Kohalik omavalitsus võidaks endale ja oma elanikele uue tuluteenimisallika ning kindlasti saaksid soiku jäänud vallad uue näo ja teo.

Kõige olulisem tänases Eestis on meelitada tagasi ajud, tehnikud ja ka tavainimesed, kes siia oma pered ja kodud rajaksid. Meil on tulevikus vaja töökäsi ja helgeid päid, kes ei lase Eestile vett niisama peale tõmmata.  

Kaisa Einsok HÄK-2

Kommunikatsiooniteooria III loeng

Kommunikatsioon ja dialoog

Kommunikatsiooniteoorias on leivinud kaks lähenemist: realism- mehaaniline ja konstruktivistlik- sotsiaalkonstruktsionistlik. Esimene neist käsitleb kommuniktsiooni kui sõnumi transporti saatjalt vastuvõtjale ja teine usub, et suhtlejad loovad tähendusi ja esineb süsteemsus: sõnumite loomine, neist arusaamine ning see mis juhtub sõnumiga, kui see ringleb.

Maailm, mida tunneme, on maailm, mida ise loome ja ühiskond meie ühine kujutlus.

Sotsiaalne konstruktsionism- on kriitiline suhtumine ideedesse, maailma. See, mida näeme vastab meie tegelikule maailmale. Ajalooline ja kultuurilne spetsiifika- põhjustatud. Mõisted on kunstlikult inimeste poolt valmistatud. Tunnetust toidab sotsiaalne protsess- konstrueerimine on sotsiaalne. Tunnetus ja sotsiaalne tegevus on üksteisega põimunud, iga konstruktsioon toob kaasa mingisuguse tegevuse. Mõtlemise ja tunnetuse eelduseks on keel. Keel on sotsiaalse tegevuse vorm.

Keel ei ole ainult eneseväljenduse vahend. Inimesed konstrueerivad suheldes maailma. Kõne endas on sisekõne, mitte kommunikatsioon. Sõnade abil loome maailma, korrastame seda. Keelega muudame olukordi ja kaardistame situatsioone. Keel ja sõnad loovad uusi tähendusi, nad on väga tähtsad. Keele abil kirjeldame teistele olukordi, kuid ei saa kunagi kindlad olla, et teine inimene saab meie sõnumist aru nii, nagu meie ise. Kõnelemine ja kommunikeerimine on oskused omeette.

Diskursus- viis, kuidas me millestki räägime. Praktika, mis vormib objekte, millest kõneleb.

Michel Foucault- 1926-1984, filosoof ja suur mõtleja. Ta keskendus sellele, et diskursus loob teadmise, mis lähtub tegevusest, millest saame võimu.

Võim on vahend, seda on võimalik saavutada, mõnikord ka mitte. Võim ei ole omadus, mis mõndadel on ja teistel mitte, see on diskursuse efekt. Kui võim on maskeeritud, siis töötab ta hästi, kuid kui võim on arusaadav, siis muutuvad inimesed tõrksaks. Võim asetseb kõigis süsteemides, kõikjal maailmas.

James Carey- 1934- 2006, kommunikatsioon kui transmissioon ja rituaal. Kommuniktsioon on transport saatjalt vastuvõtjale. Püüti suurendada ruumis liikuvate sõnumite ja info transpordi kiirust ja mõju. Laulval häälel lugedes.

Kommunikatsioon on rituaal, see on samamoodi sõnumist arusaamine ja kogukonna loomine.

Kogukond kujuneb kommunikatsioonis. Kommunikatsioon on sümboline protsess, kus luuakse, säilitatakse ja kujundatakse ümber ühist sotsiaalset tegelikkust ja ühtsust.

Konstruktivism. Kommunikatsioon kui süsteem. Isoleeritud objektide asemel vaadeldakse seoseid objektide vahel. Süsteem on tervik, mis koosneb elementidest ja seostest nende vahel. Elementide seos võib olla erinev. Tsirkulaarsed seosed- kõik tuleb tagasi. Positiivne ja negetiivne tagasiside, positiivset häbenetakse enam.

Haken- sünergia. Interatsiooni mudel- uurijad on matemaatikud. Funktsioon, kus z on muutuja, mis muudab funktsiooni. Millalgi süsteem stabiliseerub.

Keeruline lugeda ja kindlasti ka aru saada, aga väga informatiivne.

Neljas postitus

Kommunikeerimine eri rahvaste vahel

Kõnelemine on viis, kuidas enda tundeid ja mõtteid edasi anda. Me kommunikeerime, et suhelda ja mitte vaikuses elada. End võib väljendada vaiksel häälel, karjudes, ka lauldes. Maailmas on palju keeli,  mõned juba välja surnud, teised alles tekkimas. Mõnda keelt räägivad miljonid, teist vaid paarkümmend. On inimesi, kes peale oma emakeele oskavad veel teisigi keeli, kuid kahjuks ka neid, kes ei räägi üldse.  Kuidas aga suhelda omavahel kui ei osata üksteise keeli.

Üks viis on kehakeel, mida võiks ka universaalseks lugeda, sest selle mõned sümbolid on kõigile arusaadavad. On võimalik esemetele osutada,  mõne asja emotsiooni teeseleda. See on seotud suhtleja näitlemisoskusega, kui hästi oskame edasi kanda oma mõtet kehaga. Itaalased on sellel ajal meistrid, nad võivad kõik jutud vaid käte ja näoilmingutega ära rääkida. Suur pluss selle rahvuse puhul on tõsiasi, et nad ei karda suheldes tobedad välja näha ja on väga otsekohesed.

Olulist rolli suhtemisel teise rahvusega mängib ka kultuuriline taust. See, mida üks või teine inimene õigeks ja käsitletavaks peab. Mõned rahvad aktsepteerivad neist erinevaid inimesi, näiteks austraalased, kes ise on segu paljudest eri riikide inimestest, naudivad väga võõramaalsate seltskonda. Kui riikidel endil on aga kanu kitkuda olnud, siis on keeruline ka nende kodanikel ühist meelt leida. Tihti võidakse suhtlemist vältida poliitilistel põhjustel. Näiteks pajud eestlased, kes põhimõtteliselt ei räägi vene keelt Eestis elavate venelastega hoolimata sellest, et nad oskavad nende keelt.

Keeled kuuluvad kõik erinevatesse hõimkondadesse, grupi siseselt võib leida ühiseid sõnu ja grammatika reegeleid. Ka samadesse keelehõimudesse kuuluvatel isikutel on kergem teineteise sõnumit mõista. Näiteks eestlased ja soomlased, kes kuuluvad soome- ugri keskkonda. Kuid ugri allharusse kuulub ka ungari keel, mis väidetavalt pidi väga sarnane olema eesti keelele. Raske uskuda, kuid ungarlased saavad eesti keelest tihti päris hästi aru ja mõnikord ajavad välismaalased meid ka segamini keele tõttu.

Mina usun, et kõige rohkem aitab inimestel kommunikeerides eri rahvustega suhelda avatus. See, et on tahe vastaspoolest aru saada ning edastajal on ka soov end arusaadavaks muuta. Hoolides oma vestluspartnerist ja teievahelisest arutelust, tuleb vormida enda suhtlemisstiili nii, et see oleks mõistetav. Suhtlemisel sama keele esindajaga soovitan sama võtet, sest muidu võib info muutuda ja tuua soovimatuid tagajärgi. Kätte ja näoilmingute lisamises vestlusesse pole ka midagi imelikku või taunitavat, sest see muudab vestluse huvitavamaks ja vürtsikamaks. Mängides hääletooni ja kehakeelega on võimalik luua meeldiv õhustik suhtemiseks, mis muudab tehnika kasutaja nõutud partneriks igal olemisel.  

Kolmas, pisut hilinenud postitus

Wikileaks- uue sõja põhjustaja või demokraatia uuele tasemele viija?

WikiLeaks on rahuvusvaheline veebiorganisatsioon, mis alustas oma tegevust 2007.aastal. Selle eestvedajaks on Julian Assange, kellel on üle maailma palju pooldajaid ja umbes sama palju vaenlasi. Tema tegevus on väga julge, sest enamasti tegeleb WikiLeaks salastatud ja poliitiliste andmete avaldamisega. Neile saadetakse dokumente ning Assange ja tema jüngrid, vabatahtlikud muudavad selle informatsiooni loetavaks tavainimesele ning kindlasti kõmutekitavaks. Assange on loonud justkui uue kommunikatsiooniharu, mis on ohtlikum ja laastavam kui tavaline ajakirjandus. Tema tegevus võib viia sõjani ja tõenäoliselt on see ohtlik ka uudiste allikatele ja Assangele endale. Paljud kolmanda maailma riigid ning USA, kellest on enim artikkleid lekkinud Interneti keskkonda, ei kiida heaks sellist info vaba kulgu kodanikeni. Nad leiavad, et Assange ise on terrorismi õhutav ja omakasupüüdlik ega usu mehe välja öeldud sõnadesse, et ta üritab vaid demokraatiat järgmisele tasemele viia.

5.aprillil 2010 avalikustas WikiLeaks USA sõjaväe helikopterist filmitud video Bagdadi õhurünnakust, mille lekitajaks WikiLeaksile oli USA 22-aastane sõdur. Filmilindilt on näha, kus helikopter teeb oma tavapärast luurelendu Bagdadi kohal ning märgatakse kahte suuremate kottidega meest, kes tänaval liikudes kõnetavad kohalikke. USA sõjavälased kopteris paluvad kohe luba tule avamiseks ning selle nad ka saavad. Järgneb tuli automaatidest kuni kõik tänaval olijad on surnud. Ameeriklased tiirutavd veel pisut linna kohal ja näevad, kuidas keegi on siiski ellu jäänud ja roomab tänaval. Kannatanu lähedal peatub kaubik, kes tahab aidata haavatut, kuid taaskord paluvad sõdrurid tuleavamiseks luba ja järgnevad kuulid. Hiljem selgub, et kottidega mehed olid ajakirjanikud, kellel oli kaasas kaamera ning kes tahtsid vaid kohalikelt intervijuud. Kaubikujuht oli vaid mees, kes viis hommikul oma lapsi kooli ja soovis hädasolijat aidata. Õnneks lapsed autos jäid ellu, kuid kõik tesed süütud, tapeti. Mis on aga eriti taunimist väärt, on tõsiasi, et selle meeletu veresauna ajal, kui ameeriklased tulistasid täiesti tavalisi inimesi, tundus see olevat sõdurite jaoks meeldiv ja mänguline. Lindilt kostuvad kommentaarid ja vestlused annavad tunnistust, et end rahutagajateks nimetavad sõdrurid käitusid kui timukad ja ei hoolinud Bagdadi inimestest karvavõrdki. Nad tegutsesid kui noored poisid arvutis sõjamänge mängides, laastavalt ja mitte kedagi ellu jättes.

Lisaks on Wikileaks avaldanud palju materjale ka kolmanda maailma riikide ja arengumaade kohta. Enamasti käsitlevad need kas inimsusevastaseid kuritegusid või rahapettusi. Näiteks levisid andmed, et Keenia president on riigikassast endale kantinud meeletuid summasid samal ajal kui enamus tema riigist on näljasurmast sammu kaugusel. Mõnedes Aafrika riikides tegutsevad politsei kõrval tapasalgud, et protestijaid maha suruda. Neil on luba kõik, kes ette jäävad maha lasta. Müüakse lapsi, naisi ja teisitimõtlejad kõrvaldatakse. Paljud riigid Ladina- Ameerikas ja Indoneesias saavad enamuse oma riigikassas olevast rahast uimastite müügist.

Need on vaid mõned infolekked, mida Wikileaks on paljastanud. Usun, et säärased kuriteod, mis väidetavalt toimuvad demokraatiat au sees hoidvates riikides, oleks patt mitte avaldada, kuid samas tean, et need probleemid ei kao avalikkuse ette jõudes. Aafrika ja Ladina- Ameerika ning paljud teised madala SKP-ga riigid, on sajandeid nii oma elu elanud ja vaevalt see Euroopa või USA sunnil niipea muutub. Küll aga on võimalik kommunikatsioonikanalite abil Euroopat ja USA mõjutada, sest nende väärtegude ulatus on ületanud nende rahvusriikide piirid ja tihti palju jõulisemad ning silmakirjalikumad. Näiteks on USA tunginud erinevatesse riikidesse ettekäändega, et aitab taastada, luua demokraatiat või rahu tagada. See kõik ei vasta enamasti tõele, minnakse ikkagi kasu saama, on need  siis teemantid või kuld, nafta. Alati on motiveerivaks teguriks hoopis midagi muud.

WikiLeaksi tegevus on tänuväärt, sest nagu me ajaloost teame, siis ei ole alati asjad nii nagu olevikus tundub. WikiLeaks loob uusi teadmisi tavakodanikele ja teeb justkui suurpuhastust riigimeeste seast, sest kõik, kes on endast jälgi maha jätnud, paljastatakse ning ainult väärikad poliitikud jäävad. Ohte sellise avalikustamise tõttu ilmneb muidugi ka, sest need, kellega WikiLeaks võitleb, on väga mõjuvõimsad. Suurim vaenlane on hetkel kindlasti USA, sest riigi välisoperatsioonid ja luuretööd ei ole alati õiglased ja sooritatud neil põhjustel, mida tavakodanikele räägitakse. WikiLeaksi ootavad ees suured katsumused, sest juba ilmnevad mõrad ka seestpoolt ja vastuseis suurriiidele on ääretult raske ning verine.