Kommunikatsiooniteooria II loeng

Kommunikatsioon ja kultuur

Kultuur on kommete kogum, mille on omaks võtnud ühiskonnaliikmed. Kommunikatsioon ja kultuur on omavahel väga tugevasti seotud, sest see, kuidas kommunikeerime tuleneb meie tasutast, kultuuriruumist.  Kultuur on kõikjal meie ümber ja sama on ka kommunikatsiooniga, võib öelda, et nad võrduvad lausa teineteisega.

2011. aasta peaks olema erakordselt kultuurikas Tallinnale, kuna Eesti pealinn on hetkel ka Euroopa kultuuripealinnaks. Mida see aga tähendab eestlasele, kas oleme muutunud nende ürituste ja selle tiitli tasustal kultuursemaks? Mina arvan, et mitte, sest põline eestlane on siiski tööloom ja kõike, mida pakutakse meie hingele ja vaimule, on raske omaks võtta, suuri kohustusi aga mitte kunagi. Turiste kohtame kindlasti tänavatel rohkem, kuid olles kinni oma argielus pole aega neidki uudistada. Kultuuri tarbime täpselt nii palju või nii vähe kui varemgi ja kappame oma igapäeva asju ajades ringi. Samas ei tahaks nuriseda kultuuripealinna ürituste korraldajate kallal. On välja töötatud palju huvitavaid tooteid, üritustesarju ja linn näeb natuke isegi puhtam välja.

Inimestel on kombeks hoida lahus kommunikatsiooni ja kultuuri, ei moodustata tervikut. Arvatakse, et need osad ei vajagi ühendamist, kuid tegelikult väljendame me ka oma kultuuri läbi kommunikatsiooni ja kommunikeerime kas kultuurselt või mitte. See, kuidas me suhtleme teineteisega ja see, milline on Tallinn, on tegelikult meie väljendusviisid. Kui tänavad on ikka auklikud, on tegu kultuuritusega, sest kui pole võimalik ilma autot rikkumata punktist A punkti B liikuda, siis järelikult ei austa linnaisad meid ega meie vara. Õnneks on vähemalt viimastel aastatel paranenud liikluskultuur. Sõidukijuhid ei ole enam individualistid, nad näevad ja kuulevad ning arvestavad kaasliiklejatega.

Kommunikatsiooni kaudu sünnivad tähendused. Kuidas end väljendada on tähtsaim küsimus. Näiteks ametnikud kommunikeerivad tihti ametnike keeles, mis on lihtrahvale keeruline mõista. Meedia ja kodanikud saavad valesti aru ja sellega kaasneb ühiskonna meelepaha. Seljuhul töötavad tähendused sõnumilekitaja vastu. Edastaja on see, kes vastutab info kvaliteedi ja arusaadavuse eest. Tuleb leida tasakaal uudise rääkija ja kuulaja vahel. Muidugi on vahel ka vastuvõtja süüdi. Näiteks ajakirjanikud, kes mõne uudise tõttu väga emotsionaalseks muutuvad ega suuda enam adekvaatselt mõelda ja sünnib valesti tõlgendatud, ebaprofesionaalne artikkel. Jällegi on oluline tasakaalupunkt leida, et skandaale ei tekiks.

Eesti kultuuriline taust on suuresti mõjutatud ka NSVL-i ajast, siis kui uudised olid range tsensuuri all ja üritati üldiselt oma eraelu varjata, et mitte pahandustesse sattuda. Negatiivsest ei räägitud üldse, mõned head uudised olid kajastamist väärt. See on jätnud jälje ka eestlastesse, kes alles nüüd viimase kümne aasta jooksul on järjest enam hakanud õppima halbade sõnumite edastamist ja ajakirjanikud oskavad juba ka tasakaalustada oma artikklit ja tõde.

Tõlgendused on kinni kontekstis. Selleks, et mitte valesti teemast aru saada, tuleks kursis olla ka taustainfoga. Inimesed tavaliselt ei suuda vaid sõnadega oma teavet edasi anda, hea võte on neile kõike näidata, nuusutada ja katsuda anda, et tekiks ehe kujutlus asjast ja õiged tähendused. Õnneks on meedimälu lühike nii et kui midagi ka untsu läheb, siis varsti on see unustastatud, kuigi maine võib püsivalt kahjustatud jääda. Seega ajakirjanikul on tähtis roll olla ühiskonna valvekordnik. Meeles peab pidama, et kommunikatsioonimaailmas on ohtlik inimene, kes ei oska end väljendada, mitte loll.

Info peab olema kättesaadav ja aus ning võim jääb sellele, kes levitab uudist.  Kommunikatsioonile peab avatud olema, sest kõik me oleme süsteemid, kus peab toimuma nii-öelda verevahetus. Kui süsteemid sulguvad käivitub enesehävitus. See on elava süsteemi teooria, mille heaks näiteks on NSVL, mis oli suletud sisenditele ja väljunditele raudse eesriide tõttu. NSVL lagunes, sest ei toimunud vaba kommuniktsioonikulgu, info ei liikunud. Peab toimuma sõnumitevahetus ja oluline on olla avatud, mõistetav ning muutumisvõimeline.

Kaisa Einsok HÄK-2

Kommunikatsiooniteooria I loeng

Kommunikatsiooniteooria esimene loeng

Kommunikatsiooni suudavad inimesed teostada automaatselt, mõtlemata. See on peatumatu vool informatsiooni, mida me kõik tarbime, edastame ning vastu võtame. Teabeks võib olla uudis maailmast või mõni lihtlabane juhtumine koolisööklas. Edastajad ja tarbijad on rahvusvahelised organisatsioonid, inimesed või ka arvutid meie laual. Massilist infotungi, mis meie elusid täidab, on võimatu kontrollida või peatada. Muidugi eksisteerib sellise intensiivse kommunikatsiooni kõrval ka planeeritud vorm, mida enamasti kasutatakse siiski ilme, imago loomiseks endast ja oma firmadest, kuid enamus kommunikatsioonist on loomulikult ja sunnita looklev vool teavet.

Esimene paradoks kogu kommunikatsioonivoolu olemuses on selle alatine täis olek. Kanalid, mis edastavad uudiseid, pole kunagi infovaesed või tühjad. Teavet leiame kommunikatsiooni kõigilt tasanditelt, alates inimestest ja nende igapäevastest uudistest kuni lõpetades riigide salaste infokaustadega. Iga sekund, minut ja tund vahetuvad kommunikatsioonivoolu ummistavad tegurid. Maailm muutub kiiresti ja keegi alati lisab infot, isegi kui vaikitakse arutelu asemel. Täidetakse tühimik ja see ei pruugi olla see, mida tegelikult taheti öelda. „Ei kommentaari“ on hea näide sellest, kuidas vaikus pole parim lahendus kommunikatsioonis.  

Kommunikatsiooni tagajärjel tekivad suhted ja tähendused, mis on kommunikatsiooni teiseks paradoksiks. Valetähenduste vältimiseks peame õppima suhtlema, sest pääsu kommunikatsiooni eest ei ole. Kui otsustame midagi öelda, tuleb meil see sõnum muuta ühetähenduslikuks ja mõistetavaks. Vaikides anname teistele õiguse enese eest kõneleda, mis võib aga kujuneda palju kehvemaks variandiks. Vaikimine pole kommunikatsioonis kuld, sest kõik, mis tundub nagu lihtne väljapääs, on siin vallas hoopis valesti mõistetud info.

Kolmas paradoks peidab endas tõde, et kommunikatsioon ei peatu iial. Kui soovid olla edukas, on vaja hallata seda süsteemi seitse päeva nädalas. Vaikuse tekkides täidab keegi teine tühimiku uudisega, mis ei pruugi sinu huve esindada. Kuidas aga kontrollida edukalt kommunikatsioonimasinat? See ei ole kerge töö, iga sõna peab olema täpselt järele kontrollitud ja suunatud õigele inimesele. Kommunikatsioonis peaks info edastaja olema kui maskeeruja, kes kasutab õigeid sõnu õigete inimestega, kuid vale maski ette panek võib olla katastroofiliste tagajärgedega.

Paraku on inimesed väga erinevad ja ka nende vestlusstiilid mitmesugused, mis tekitab kommunikatsiooni arusaamise paradoksi. Esineb tõlgendamise probleem, kui sõnum formuleeritakse valesti. Sõnumisaatja edastab informatsiooni, millest saaja ei saa aru või mõistab teisti. Kui uudis jääb ebaselgeks, siis järelikult teeb edastaja midagi valesti. Teavet kiputakse tihti vormima ebaselgeks riigiasutuste ja ametnike poolt. Targad pead usuvad, et mida rohkem keerulisi sõnu ja raskesti mõistetavaid lauseid nad kokku kirjutavad, seda targemana nad tunduvad. Tegelikult näitab selline teguviis hoopis lugupidamatust oma vestluskaaslase suhtes ja hoolimatust. Hoolimine on märksõna, mis tänapäeva kommunikatsioonis defitsiitseks on muutunud. Tuleks rohkem arvestada ja mõistlik olla vestlemiskunsti viljeledes. Peame ületame barjääre eri valdkonna inimeste vahel, formuleerides neile mõeldud informatsiooni arusaadavaks.  

Komminikatsioonis on alanud uus ajastu- võrguajastu ning toimub Interneti võidukäik. Nii nagu ajaloos varemgi on kardetud uusi teooriad, olid mõned vanameelsed inimesed ka Interneti vastu. Kõik uudne esindab juu teatavat riski ja mingit muutust ühiskonnaelus ning täiustunud on ka kommunikatsioon koos ühiskonna trendidega. Leian, et innovaatilisus ja edasipürgimine tehnika valdkonnas on kindlasti edu aluseks, kuid olles samuti pisut enam konservatiivsema ellusuhtumisega, pelgan seda teabemahtu ja kõigi teenuste kättesaadavust, mida arvutiekraanidelt leiab. Usun, et kõik inimesed ei ole piisavalt vastutustundlikud sukeldumaks Interneti maailma. Mõned veebilehed peaksid olema ala-ealistele kas keelatud või lubatud vaid listidesse kuuluvatele isikutele. ID-kaart võiks olla see, mille vahendusel inimesed võtavad vastutuse käidavatel saitidel.     

Neljas paradoks on minu arvates kõige huvitavam, sest see on hästi märgatav meie igapäevaeludes. Nimelt on selle sisuks, et kommunikatsioonivoogu mõjutavad sotsiaalsed, majanduslikud, kultuurilised ja poliitlised tegurid ning kontekst. Milline on ühiskond, organisatsioon, inimesed, kus kommunikatsiooniprotsess toimub ning kuidas nad omavahel suhestuvad. Kui palju näeme erinevusi või on nad peidetud ridade vahele. Erinevused ilmevad nii riietuses kui ka tõekspidamistes. Teistsugustega siiski suheldakse distantsilt. Näiteks võime tuua islamiusulised ja kristlased, kelle omavahelised suhted on eriti pingestunud 11. septembri  sündmuste tõttu USA-s, kuigi alati on nende mõistmine ja kommunikatsioon olnud keeruline ideoloogilistel põhjustel. Oleme stereotüüpides kinni ja see pärsib ka suhtlust ning tekitab konflikte. Näiteks eestlaste ja venelaste ajalooline taust on suureks takistuseks omavaheliste suhete parandamisel.

Nii nagu eri riikides on omad kombed, on ka Interneti maastikul omad reeglid ja tavad. Probleem seisneb aga selles, et kõik ei pruugu tahta end kohandada ja neid kombeid omaks võtta. Kas juhime kommunikatsiooniprotsessi või allume juhuslikkusele?! Tuleb arvestada, et võrgumaailmas on võim ümberpaigutunud, see ei asu enam hierarhiatipus, vaid on võrgustikes. Tuleb valida, millised on meie eneseväljendamise võimalused. Lisaks saavad kõik vabalt informatsiooni edastada ja tarbida, keelajaid ei ole. Siinkohal langeb aga internetikasutajale suur vastutus oma tegevuse eest.  Negetiivne on tõsiasi, et kui vabadust realiseeritakse võrgustikes hulgaliselt, siis vastutust ei taheta võtta, see on kommunikatsioonikultuuri suur puudus.

Viies paradoks on tulevikku suunatud ja väidab, et me ei tea, mis meid ees ootab. Ennustada kommunikatsiooni järgmisi etappe on väga raske, kuid kui vaadata tagasi tõdeme, et Eesti meediaelu on selgelt mõjutatud nõukogude aegsetest tavadest. Näiteks figureeritakse tihti televisoonis ja raadios, et mitte jääda tähelepanuta. Kui sind ei ole meedias või sinust ei räägida, pole sind justkui olemas. See on kasvatus, mis juurdus Eestis NSVL-i päevil.

Kommunikatsioon rikastab meie elusid infovoolu ja uudsete teadetega, kuid samuti levib seal soovimatut teavet. Kommuniktsioonivoolu ei taksita keegi ning kui mõni asjaosaline otsustab vaikida, siis täidetakse tema tühimik kiirelt. Kommunikatsiooniprotsess on jõudnud uude ajastusse, ta on sisenenud Interneti ja võrgumaailma. Seoses suure osa elu kandumisega Internetti, on see avanud ka inimestele uued teed ja võimalused, andnud vabadusi, millest nõukogude ajal unistadagi ei osatud, kuid tihti ei taheta võtta vastutust oma sõnade eest. Võim ei ole koondunud enam hierarhiasüsteemide alusel tippu, vaid asub kõigi käes, kes on võrgustikes ja end väljendavad. Keelajaid ei ole, kuid peaksime ise olema piisavalt julged, et võtta vastutus võimu eest, mida nüüdisaja maailm meile nii kergekäeliselt jagab.

Kaisa Einsok HÄK-2