Meie austatud õppejõud on mitmeid kordi utsitanud kursust kirjutama isiklikumast vaatenurgast, et aru saada, kes oleme ja kuidas maailma tajumist kommunikeerime. Mhh, raske ülesanne, kuid sellegipoolest otsustasin proovida. Arutaksin endale väga olulisel teemal, lastel. Minul on väike tütreke, kes on meie pere suurim päiksekiir. Tema naer ja tegemised täidavad kogu maja hommikust õhtuni ning see meeletu positiivsus ja energia, mis lapsest õhkub, on lausa nakkav. Elisabeth on alles kahene, kuid juba ei mäleta ma, kes olin ise enne emaks saamist või millised olid minu päevad, arvatavasti üsna tühjad ja üksluised, meie pisike kaaslane oli juu veel vaid unistus. Täna tean, et on tohutu ime ja õnn olla ema või ka isa kellelegi nii armsale ning loovale plikatirtsule. Ma ei vahetaks seda kellegi ega millegi vastu. Muidugi on hetki, kus ta ei taha lõunauinakut teha või keeldub söömast, potil käimast, kuid päeva lõpuks sa ei mäleta seda enam, siis näed vaid pisikest printsessi oma voodis unenägudemaailmas uudistamas.
Aga siiski tean, et palju kasvatamistööd on veel ees kuid ikkagi mitmest asjast oleme ka juba üle saanud. On olnud unetuid öid ja hambavalu, kõhugaasid ning kukkumisi käimaõppimisel ja ees ootab lasteaed, kool, sõbrad, puberteet jne jne. Palju olukordi, tingimusi, suhteid, milles teda toetada ja aidata. Vanematel on meeletu mõju oma lastele nende vormimisel ja kasvatamisel. Kuidas me teame, et see on õige? Kas oleme kompetentsed, et neid juhatada eluteel. Millal millest rääkida ja kas hoida neid maailma eest või visata kohe külma vette? Väga palju küsimusi ja see on alles algus, mis siis saab kui see kõik reaalsuseks muutub? Usun, et kui meie vanemad neist raskustest varem oma lastele räägiks, ei saaks nad iialgi vanavanemateks. Õnneks on mälu aga programmeeritud vaid head minevikust tuvastama ja nii saabki vanem generatsioon ka lapselapsi nautida.
Mina, oma esimese lapsega olen alles teekonna alguses ja eesolev on pisut hirmutav, kuid kohutavalt huvipakkuv ning kindlasti ka väga õpetav. Loodame siis, et mida laps edasi, seda kergemaks läheb... arvatavasti siiski mitte. :D
No comments:
Post a Comment